HPV vastu vaktsineerimisest tuleb rääkida rohkem ja selgemalt, et lapsevanem saaks teha otsuse teadmiste, mitte hirmu põhjal, kirjutab Elina Pähklimägi.
Vanemana tuleb leppida teadmisega, et oma last ei saa kõige eest kaitsta. Me võime olla hoolivad, tähelepanelikud ja teadlikud, kuid elu ei anna lõpuks garantiisid. Just seetõttu on ennetus minu jaoks nii oluline. See ei anna täielikku kontrolli, aga annab võimaluse teha õigel hetkel ära midagi, mis võib tulevikus väga palju tähendada.
Mul on kaks tütart. Vanem tütar saab sel suvel 12-aastaseks ja sellega jõuab meie peres kätte hetk, kus tuleb mõelda inimese papilloomviiruse ehk HPV vastu vaktsineerimisele. Eestis kuulub HPV vastu vaktsineerimine riiklikku immuniseerimiskavasse ning seda saavad teha 12–18-aastased noored, nii tüdrukud kui poisid. Ma ei arva, et lapsevanem peaks vaktsineerimise otsuseni jõudma ilma küsimusteta. Terviseotsuste puhul on küsimused loomulikud. Küll aga usun, et otsus ei tohiks jääda hirmu, segaduse ega edasilükkamise taha.
Elus mõistame ennetuse tähtsust sageli alles siis, kui õige hetk on möödas. Paljudes olukordades saab kahju tagantjärele parandada, aga vähiga ei pruugi sellist võimalust olla. Olen näinud lähedalt, kuidas haigus võib võtta inimese, kes on elanud teadlikult ja hoidnud oma tervist. Lapsepõlvest mäletan naabritädi Ellenit, tema aeda, ravimtaimi ja soojust. Aastaid hiljem hoidsin tema peaaegu läbipaistvat kätt hospiitsis ning tundsin esimest korda väga selgelt, kui ebaõiglane võib haigus olla. Sellised kogemused jäävad inimesega. Need ei pane iga päev haigusi kartma, aga muudavad ennetuse tähendust.
Samas ei muuda teadmine, et ennetus on oluline, otsust lihtsaks. Infot on küll väga palju, aga kõik see ei ole selge ega usaldusväärne. Mäletan aega, mil sõna vaktsiin muutus paljude jaoks peaaegu sõimusõnaks. Noore lapsevanemana oli selles müras keeruline olla. Ühel pool olid arstid ja teadmine, mille järgi olin ka ise lapsena vaktsineeritud, teisel pool valjud hääled, mis ütlesid, et lapse vaktsineerimine tähendab tema mürgitamist. Isegi kui neid hääli lõpuni ei usu, võivad need vanemat mõjutada, sest iga vanem kardab oma lapsele haiget teha.
Tänapäeval otsivad paljud sellistes küsimustes nõu tehisintellektilt. Ma ei tea, mida üks või teine vestlusrobot HPV vaktsiini kohta vastaks, kuid lapse tervise puhul ei tohiks vastutust anda juhuslikule digitaalsele vastusele.
Just seetõttu vajavad lapsevanemad rohkem selgust. HPV vastu vaktsineerimisest ei peaks rääkima ähvardades, süütunnet tekitades või vanemat nurka surudes. Palju paremini mõjub arusaadav info: mis on inimese papilloomiviirus, milliste vähkidega see võib seotud olla ja miks soovitatakse vaktsineerida enne täiskasvanuiga. Samamoodi tuleks selgitada, et hea vaktsineerimiskatvus aitab vähendada HPV-st põhjustatud haiguste, sealhulgas emakakaelavähi koormust laiemalt. Hea teavitus ei ole agressiivne müük, vaid rahulik selgitus. Mitte et pead, vaid et võid, sest lõpuks on see iga pere vaba valik.
Siin on suur roll arstidel, koolidel ja avalikul infol. Kui vaktsineerimine on korraldatud kooli kaudu, muudab see ennetuse lapsevanemale lihtsamini kättesaadavaks. See ei võta vanemalt vastutust ära, kuid aitab vältida olukorda, kus vajalik otsus jääb argipäeva kiiruse, segaduse või infopuuduse taha. Kui koolis mingil põhjusel vaktsineerimise võimalus puudub, ei tohiks see tähendada, et otsus jääb pooleli. Pere peaks teadma, et edasi saab pöörduda perearsti poole, nii nagu ka küsimuste korral saab nõu kooliõelt või perearstilt.
Vanema roll on näha kaugemale kui laps ise sel hetkel näeb, kuna laps ei mõtle veel sellele, millised terviseriskid võivad teda täiskasvanuna puudutada. Me kinnitame turvavöö enne õnnetust, õpetame last ujuma enne sügavasse vette sattumist ja räägime ohtudest enne, kui need on tema ees. Minu jaoks kuulub HPV vastu vaktsineerimine samasse mõtteviisi. Kui mul on võimalik vähendada oma lapse riski haigestuda tulevikus mõnda HPV põhjustatud vähki, tahan seda võimalust kasutada.
MSD algatatud
EE-NON-00682 07/2026